Instagramis tuli ette selline foto ühe brändi lansseerimisest Eestis. Minu nooruses kandsid beibed kaenlas väikeseid chihuahuasid, aga tundub, et need välja vahetatud järgmise moekoera vastu. Kas tõesti see koer naudib sellist väntsutamist või miks see kuidagi lahe peaks olema?

Praegu arutatakse loomakaitseseaduse uusi muudatusi – lõpuks ometi keelatakse koerte ketis pidamine ja kehtestatakse karistus zoofiilia eest. Kuid samal ajal tahetakse kehtestada reeglid, mis lihtsalt hävitavad eravarjupaigad.

Esimene absurdne nõue on ranged pinnanormid. Seaduse järgi tohib üheksal ruutmeetril pidada vaid kuut kassi ning igal kassil peab olema oma isiklik liivakast. Huvitav, kuidas kass peaks aru saama, milline liivakast on just tema oma? Käpajälje skanneriga või? Kujutate ette, kui palju ruumi neil ruutmeetritel üldse normaalseks eluks ja mängimiseks jääb, kui seal on kuus liivakasti, kausid ja pesad? Selliste normide täitmiseks ja laienemiseks peaksid varjupaigad maksma tuhandeid eurosid hiiglaslike ruumide üüri ja kütte eest. Aga nad püsivad elus vaid annetuste toel ja selliste nõuete täitmine on peaaegu võimatu.

Teiseks. Igalt varjupaigalt tahetakse nõuda palgalist veterinaari ja täielikult sisustatud kliinikuruumi. See tähendab kümneid või isegi sadu tuhandeid eurosid kulusid palgale ja tehnikale. Äkki peaksime siis inimeste jaoks ka igasse trepikotta oma arsti panema, et ei peaks polikliinikus käima? Või veel parem – las arst elab teil otse köögis, siis vastab see kindlasti seaduse autorite standarditele! Praegu viivad varjupaigad keerulisi loomi lihtsalt vastavate eriarstide juurde üle Eesti ja see toimib suurepäraselt. Milleks nõuda igalt varjupaigalt isiklikku arsti, kui Eestis on niigi loomaarstide põud?

Mis on selle tulemus? Varjupaigad lihtsalt ei vea uute nõuetega välja ja panevad uksed kinni. Kuid kodutuid loomi ei jää sellest vähemaks. Siin on meie varjupaiga reaalsed andmed: ainuüksi viimase kahe-kolme nädala jooksul oleme Jõhvi lepingu raames vastu võtnud ja püüdnud 13 kassipoega, 10 noort kassi ja 8 täiskasvanud kassi. See on 31 looma vaid mõne nädalaga – ja seda ainult ühes omavalitsuses! Uute reeglite järgi ei jää varjupaikades lihtsalt kohti ja nende loomade jaoks jääb vaid üks väljapääs – eutanaasia.

Loomakaitse peab päästma elusid, mitte hävitama neid, kes püüavad loomi päästa. Me ei tohi lasta sellel juhtuda!

Tulge meeleavaldusele! 21. oktoobril 2026 kell 13.00 kuni 16.00 Tallinnas, Toompea lossi ees.

Täiesti ulme noh. Sa võid balti jaama jõuda täiesti kuivalt aga rongi jõudes oled läbimärg. Ja samal ajal me ehitame rail balticat mis valmib heal juhul kümne aasta pärast. Tra ehitagu balti jaama peroonidele katused. Aitäh kuulamast, oli vaja vetida. Ligunen nüüd edasi.

https://elu24.postimees.ee/8565727/raha-poleb-tuled-mitte-miljoneid-neelanud-voidusammas-on-taas-pime-kordategemiseks-kulub-riigil-kopsakas-summa

Aaviksoo tohikas jälle rikkis. Häbiväärne käkk algusest peale.

1. oktoobril ilmus Delfis artikkel, mille kohaselt kaalub Gustav Adolfi Gümnaasium (GAG) rootsi keele õppesuuna lõpetamist.

Kuna teema puudutab mind isiklikult, aga minu tutvusringkond koosneb suuresti sama kooli vilistlastest, tahaksin kuulda ka kõrvalseisjate arvamusi, ning mis oleks veel parem koht kui r\Eesti selle teemapüstituse tarbeks.

Kõigepealt natukene mu enda taustast: olen ise GAG-i rootsi keele õppesuuna vilistlane. Alustasin sealses koolis alles gümnaasiumis, ning kandideerisin just nimelt rootsi keele õppesuunale. Pärast gümnaasiumit jätkasin õpinguid bakalaureuses matemaatika erialal Tartu Ülikoolis, ning seejärel juba andmeteaduse erialal Uppsala ülikoolis. Praegu elan Rootsis, töötan õppejõuna Rootsi vanimas ülikoolis, ning õpetan lisaks (hetkel veel eratundidena, varsti aga loodetavasti päris koolis täieõigusliku matemaatikaõpetajana) rootsi keeles matemaatikat ning programmeerimist.

Julgen väita, et GAG-is saadud keeleõppeta ei oleks mu elu praegu samasugune, pigem võimalustevaesem, sest minu ajal pakuti Eestis keeleõppega jätkamist peamiselt vaid vene, prantsuse või saksa keele suundadel (kaks nendest alates nullist, üks varasema kogemusega). Seetõttu on mul paraku õppesuuna tuleviku suhtes arusaadavalt tugev isiklik arvamus ning seda pigem ülemäära kaitsev seisukoht. Samas oli sinna kandideerimise üheks põhimotivatsiooniks (2016 aastal, olles ise vaevu põhikooli lõpetanud), et vene keelest pääseda (rootsi keele suuna tunnid saadi kokku B- ja C võõrkeele kombineerimisest). Mul on hea meel, et tänapäeva noortel on aga sellega võrreldes suurem valikuvabadus.

Siinkohal kasutan ma ära ka väikese võimaluse teha tugev kriitikanool praeguse GAG kommunikatsiooni osas. Alati on "tore" lugeda oma kunagise kooli käekäigust ja võimalikest suurematest muudatusest kollase meedia vahendusel, eriti kui on tegemist millegi nii "vanima, vaimse ja väärikaga" (sic! kooli moto on Vanim, vaimne ja väärikas"), kui 30 aastat tegutsenud õppesuuna võimaliku lõpetamisega. Mina oleksin sellistest plaanidest lugenud pigem vilistlaskirja kaudu, mis oleks kutsunud kas ideekorjele, või olnud kandvaks osaks arenguplaani või mõjuanalüüsi koostamisel õppesuundade korrastamisel (rant over).

Mida artiklis räägitakse?

GAG-is on rootsi keele süvaõpet pakutud alates 1992. aastast. Direktori sõnul on huvi õppesuuna vastu vähenenud: viimastel sisseastumiskatsetel oli rootsi keele suuna esimeseks eelistuseks märkinud kandidaate vähem kui õppekohti, samas kui mõnel teisel suunal oli konkurss kuni 15 inimest kohale.

Direktori hinnangul on noorte huvi keelte õppimise vastu üldisemalt leige. Ühe lahendusena kaalutakse eraldi õppesuuna asemel rootsi keele pakkumist laiemale õpilaskonnale, näiteks kolm tundi nädalas senise viie asemel. Otsus peaks sündima detsembriks, rootsi keele õpetamist täielikult lõpetada ei plaanita.

Kas probleem on keeleõppe väheses populaarsuses või õppesuundade korralduses?

Ma ei kahtle, et koolil on põhjust vastuvõtunumbrite pärast muretseda. Kui klassi ei õnnestu täita, tuleb midagi ette võtta.

Küll aga tekib küsimus, kas probleem on rootsi keele väheses populaarsuses või hoopis selles, kuidas õppesuunda tutvustatakse.

Minu kogemuse järgi ei ole rootsi keele õppesuunda kuigi aktiivselt reklaamitud. Näiteks võiks tutvustada vilistlaste edasisi õpinguid, töövõimalusi ja kogemusi. Ka prantsuse keele õppesuuna puhul on olnud olukordi, kus ametlikud sisseastumistingimused eeldavad varasemat keeleoskust, kuigi tegelikkuses on klassi täituvuse korral olnud võimalik alustada nullist.

See paneb küsima, kui palju mõjutab kandideerijate arvu see, kuidas õppesuundi tutvustatakse ja millised võimalused kandidaatidele üldse nähtavad on.

Kolm või kuus tundi nädalas – mis vahet seal on?

Üks artiklis välja pakutud mõte on, et õpilased oleksid ehk valmis õppima rootsi keelt kolm tundi nädalas, aga mitte viis.

Mina õppisin kuus tundi nädalas ja pean just seda intensiivsust üheks oluliseks põhjuseks, miks mul õnnestus gümnaasiumis keel piisavalt hästi omandada, et hiljem Rootsis edasi õppida ja töötada.

Loomulikult on kolm tundi nädalas parem kui mitte midagi. Samuti võib see muuta rootsi keele õppimise kättesaadavaks suuremale hulgale õpilastele.

Aga kas eesmärk on pakkuda võimalikult paljudele õpilastele kokkupuudet rootsi keelega või anda väiksemale hulgale võimalus jõuda kolme aastaga päriselt iseseisva keelekasutaja tasemele (kõrgem kesktase või madalam kõrgtase)? Lähtudes kogemuslugudest nii siin- kui sealpool Läänemerd kaldun pigem eelistama intensiivõpet. Tavaliselt ei mäletata C-võõrkeelest (lähtudes nullist alustamise ning kolm tundi nädalas nõudest) paar aastat pärast lõpetamist mitte midagi.

Kas noori tõesti ei huvita enam võõrkeeled?

Hiljutises ERR artiklis räägitakse, et põhikoolides on võõrkeelte pakutav valik laienenud suisa 15 erineva keeleni, ning gümnaasiumidel on keeruline kõigile alustajatele nende õppe jätkamist pakkuda. Samuti tuuakse välja, et Tallinna keeltekoolis on kasvanud kooliõpilaste huvi prantsuse ja soome keele vastu.

Need näited ei tõesta muidugi, et huvi rootsi keele vastu oleks suur, ning seovad kokku mõttelõnga mu enda kunagisest valikust (pean pääsema vene keele õppimisest, muidu suren; siinkohal naljakas-irooniline viide omaaegsele Sepa-Avandi Eesti Laulu sketšidele, endiselt kuldaväärt). Küll aga tõstetavad küsimuse, kas probleem on noorte üldises keeleõppehuvis, või pigem selles, milliseid keeli, millistel tingimustel ja millise intensiivsusega koolid pakkuda suudavad.

Enne postituse tegemist käisin läbi viimaste aastate samad küsimused - millist võõrkeelt gümnaasiumis õppida. Paljud puudutasid ka täpselt seda sama küsimust: "Sain GAG-i sisse, kas nullist prantsuse või rootsi keel". Soovitati prantsuse keelt, sest selle kasutusvõimalused on laiemad. Samas jäeti mainimata, et samadel eeldustel erineb keeleõppe tulemus teineteisest kui öö ja päev. Rootsi keele saab puhtalt selgeks, prantsuse keelt aga mitte.

Ja lõpuks – natuke diskussioonist endast, mis sundis mind selle postituse tegema.

Olen viimastel päevadel näinud selle teema ümber päris tuliseid arvamusavaldusi. Ühelt poolt on vilistlased, kelle jaoks on rootsi keele õppesuund olnud väga oluline osa nende haridusest ja edasisest elust. Teiselt poolt on täiesti põhjendatud küsimused õppesuuna populaarsuse, ressursside ja jätkusuutlikkuse kohta. Tunnen end justkui kahekojalises kõlakambris, kus probleemile neutraalselt ning emotsioonideta on peaaegu et võimatu läheneda.

Ma ei arva, et õppesuund peaks säilima muutumatul kujul lihtsalt sellepärast, et see on ajalooliselt olemas olnud. Samas ei tundu mulle ka põhjendatud käsitleda väikest vastuvõtukonkurssi automaatse tõendina, et õppesuund on oma aja ära elanud.

Oluline on ka see, kuidas selliseid otsuseid tehakse. Vilistlased ei pea loomulikult kooli õppekava üle otsustama, aga nende kogemused võiksid vähemalt olla üks osa arutelust.

Mida teie arvate?

Pikk jutt, sitt jutt, aga lõpuks tahan jõuda ka enda küsimuse tuumani.

Kas tänapäeva gümnaasiumis peaks säilima võimalus õppida mõnda väiksema levikuga võõrkeelt süvendatult, isegi kui huvilisi on suhteliselt vähe? Või oleks mõistlikum pakkuda rohkematele õpilastele väiksema mahuga keeleõpet?

Ja kui olete praegused gümnasistid või hiljuti kooli kandideerinud, siis kui palju mõjutavad teie valikuid õppesuuna tutvustus, sisseastumistingimused ja tulevased võimalused?

Eriti hea meelega kuulaksin ka teiste GAG-i vilistlaste ja praeguste õpilaste kogemusi, sealhulgas nende omi, kes minu seisukohaga ei nõustu.

Tunnen end selle teema puhul üsna tugevas kahekojalises kõlakambris, kus ühel pool on tulised reformijad ja teisel paadunud konservatiivid. Tahaksingi kuulda arvamusi väljastpoolt oma tavapärast tutvusringkonda, ka neilt, kes minuga ei nõustu. :)

Tere!
Olen viimasel ajal oma III samba pensionifondi valikut üle vaatamas. Praegu kasutan LHV Aktiivne III fondi, kuid kaalun selle vahetamist.
Eelistan pigem mõõdukat riski ja stabiilsemat kasvu, kuid sooviksin siiski mõistlikku pikaajalist tootlust.
Silma on jäänud Swedbank V30, aga uurin ka teisi võimalusi.
Milliseid III samba fonde soovitaksite? Kas V30 oleks mõistlik valik või leidub paremaid alternatiive?
Oleks tore kuulda teie kogemusi ja arvamusi, eriti fondide riskide, tasude ja tootluse kohta.
Aitäh!

Pastebin ka kõigile: https://pastebin.com/RD3P7p6X

Kunagi sai ostetud sellise filmi nagu "Pangarööv" plaat. Vaatasin korra ja paar aastat hiljem, kui tahtsin uuesti vaadata, enam ei mänginud. Ostsin siis uue ja vaatsin ära. Nüüd tahtsin uuesti vaadata aga see ka ei mängi. Ühegi programmiga. Kaks originaalplaati, täpselt sama häda. Ühegi teise DVDga ei ole mul sellist probleemi ette tulnud.
Küsimus selline, kust oleks võimalik saada endale kasvõi iso fail sellest plaadist, et saaks ka tulevikus vaadata, mitte ei peaks iga kord netist rentima asja, mille eest ma niigi kaks korda maksnud olen? Tahaksin kindlasti plaati (või iso faili), mitte lihtsalt videofaili rip'i, sest oli plaan seda ühele tuttavale näidata, kes vajab subtiitreid.

Hei!
Kellelgi saate “ Tõe jäljed” osasid on kuskil salvestatud?

Olen värskelt liitunud MyFitnessiga ning sooviks arvamusi - milliseid rühmatrenne (ja treenereid) soovitate? Kui paljud on sellised, kus algajana on algul keeruline, kuna mingid liigutused on nö kogu aeg kavas ja regulaarsele osalejale selged?

Kodukal on pigem pealiskaudsed kirjeldused neile kõigile :DD nt mis on tavalise pilatese ja pilates sculpti vahe? strength kategooria omadest ei hakka rääkimagi, keeruline aru saada mis võiks sobida ja mis mitte.

Uurin mis tooted/teenused on olemas Tallinnas ja mujal maailmas, mis võiks olemas olla ka Pärnus?

Source, kust see on võetud: https://legrant.ee/raport.pdf

Saan aru, et tegemist on nüüd Malluka ja Legrandi raportiga. Ma ise usun, et neid numbreid võiks uskuda, aga kunagi ei tee paha double-check (mida ma ei viitsi teha 🫡).

Nägin "Musta pori näkku" 12 oktoobril Solarises, kust ma circa kaks tundi hiljem põleva sisemise vihaga lahkusin. Film ise on lühem, aga kuna oli esietendus, siis filmitegijad ja asjaosalised tundsid vajadust üksteisele õlale patsutada. Mingil põhjusel nad tegid seda enne filmi algust. Tõenäoliselt aimates, et filmi lõpus võib-olla kõik enam ei tahaks selle käkiga seotud olla.

Okei, võib-olla lähen üle piiri, seda käkiks kutsudes, aga mu esimesed laused, mis sõpradele saatsin, olid: "Ei olnud hea. A tõnst rahvale meeldib. Närvi ajas rohkem kui põnevust tekitas." Sealt edasi läksin juba isiklikuks ja hakkasin stsenaristi sõimama, aga katsun siinses kokkuvõttes oma viha veidi viisakamalt ümber sõnastada.

Mis on ühist filmil ja samanimelisel Mihkel Raua menuraamatul peale pealkirja ja mõne tegelase nime? Põhimõtteliselt ainult ajastu. Sellest lähtuvalt tekib küsimus, miks oli vaja kangutada see film sama nime alla? Lihtsalt selleks, et publikut kinno saada? See idee võib-olla oleks põhjendatud ainult juhul, kui me lüpsaksime aastas sadu filme välja, ja tahetakse juba eelnevalt, teistest erinemiseks, omale suuremat tähelepanu tõmmata. Vabalt oleks võinud filmi nimi olla kasvõi "Golemi viimased päevad". Siis vähemalt ei saa vastu pükse inimesed, kes seda pimesi vaatama lähevad, soovides näha konkreetselt "Musta pori näkku" romaani ekraniseeringut.

Sellest tulevalt häiris ka "porielemendi" kohati vägivaldne sissesurumine läbi naeruväärsete stseenide, üritades pealkirja kuidagigi õigustada või välja teenida. Nagu kurat, te olete vormi ammu minetanud, mida te nüüd siin veel enam kinnistada üritate? Moraal mida üritatakse kurgust alla suruda, ei lähe kuidagi nähtud sisuga kokku.

Miks on mul tunne, et grafomaan Alguse filmistsenaariumid lähevad kõik töösse kohe kui esimese drafti viimased lehed on printerisoojusest priid? Mistõttu tundub justkui, et filmis esinevate elementaarsete lünkadejada põhjal võiks ta perekonnanimi isegi Auk olla. Olgu, teen möönduse - ei ole filmi stsenaariumit lugenud. Võimalik, et see oli siledam, kui kinolinal portreteeritu mulje jättis. Tihti juhtub, et filmitegemise käigus asjad muutuvad. Üldiselt küll sellepärast, et pole piisavalt eeltööd tehtud, aga ütleme, et augulised või põhjendamatud kohad toodi sisse filmi režissööri Jaak Kilmi, või monteerija Andres Grantsi valikutest lähtudes. Olgu. Aga see ei aita välja vabandada stsenaristi pinnapealsust, raskekäelisust, labasust ja primitiivsust. Koondteosest lähtuvalt.

Ma ei tea kas siinkohal on dialoogi üle mõtet üldse noridagi, sest see on selline tavaline, eesti keskmine - kohmakas, pingutatud, mitte keelepärane, ebanaturaalne. Aga see võib-olla on suurem ja üldisem probleem eesti filmis terviklikuna - näitlejad, keda oled harjunud nägema lavalaudadel säravalt ja elavalt repliike vahetamas, manduvad filmidialoogi prussides puiseteks amatöörideks.

Filmis olevate näitlejate soorituse kohta pole mul siiski midagi halba öelda. Ning ka teiste osakondade tööga võib rahule jääda. Võib-olla välja arvatud selle, kes iganes CGI eest vastutas.

Keskmine kinokülastaja tõenäoliselt ei lase ennast kinolinal nähtavast häirida, sest on harjunud sellist jahukastet omale võrdlemisi igapäevaselt sisse ajama. Mina aga tahan paremat. Ja tahaks, et filmitegijad ise tahaks teha pigem bešamelli kui suvalist sousti, aga tundub, et ei. Lepitaksegi jahukastme läbi sõela pressimisega, et suurematest klimpidest lahti saada ning siis visatakse see lurr publikule manustamiseks. Vähemalt tegime ära. Aga kui öeldakse, et kui sul pole midagi head öelda, siis ära ütle midagi - siis miks inimesed teevad asju, mida nad hästi teha ei suuda? Või arvatakse, et selline keskpärasus ongi mille poole püüelda?

See on minu arvamus filmist "Musta pori näkku". Sinu arvamus ei pea minu omaga ühtima ja sa võid seda filmi täiel rinnal nautida. See ok täiesti okei. Go for it. Mina seda teha ei suutnud. Ausõna, see lihtsalt ajas mind nii tigedaks, et pidin end selle sõnavõtuga veidi välja elama. Ilmselgelt see pole maailma halvim film, aga lihtsalt ma ei suutnud enam vait olla.

on aeg hakata ette valmistama dokumente Latõnina väljasaatmiseks riigist ja tema ettevõtete sulgemiseks

Läti, Hispaania, Prantsusmaa on juba mõned Vene opositsioonilised imperialistid välja saatnud. Eesti venitab - nii nagu ka Narvas piiri sulgemisega.

See valitsus teda välja ei saada, aga järgmine valitsus ehk

I visited Estonia last summer and instantly fell in love with the place. I have started to read more about Estonia’s history in the Middle Ages and I was wondering how much of the history education in schools focuses on this period? In particular, would students learn anything about the era prior to the Baltic crusades? As an educator, I find it interesting to learn how different countries teach their history.